Kalamaja ajaloost

Kalamaja on Tallinna üks vanemaid ning läbi sajandite ka suurimaid eeslinnu. Kirjalikes allikates mainitakse Kalamaja esimest korda 1421. aastal, kuid selles ei kahtle keegi, et asustus oli seal juba tunduvalt varem.

Kirjalikes allikates mainitakse alates 1352. aastast kalurite nimesid. Võib arvata, et nad elasid Kalamajas. Selle piirkonna peamised asukad olid eestlased, rootslased ja soomlased. Ameti poolest oli nende seas mündrikke (suuremate paatide juhte), käsitöölisi, kalureid ja veovoorimehi.
Linnaosas oli juba 15. sajandi keskpaigast oma kirik. 1527. aasta nimestiku järgi oli Kalamajas 78 iseseisvat majapidamist. Vaatamata sellele, et majad olid väikesed, pidasid paljud peremehed allüürnikke. Kalamajas oli soodne elada, mistõttu kasvas sealne elanikkond jõudsalt ja see valmistas linnavõimudele suurt muret. Nad püüdsid Kalamaja kasvu isegi piirata, kuid see ei andnud soovitud tulemusi.
Kalamajas kehtis omapärane vakukord, mille kohaselt lahendasid haldusküsimusi kaks raehärrat, keda nimetati kalurihärradeks (Fischerherr), elanike seast valitud vanem ehk oldermann, kaks kaasistujat (Beisitzer) ja arvepidaja. Kalurid koondusid paatkondadesse, mille vanemad ehk peremehed allusid oldermanni ja kaasistujate korraldustele.
Kalamaja on korduvalt Tallinna piiramiste ajal maha põletatud (1570,1710,1854), kuid alati taastatud.

Tallinna suurimal eeslinnal on olnud tähtis koht meie rahvusliku linnakultuuri kujunemisel. Selle piirkonna kultuurilugu on erakordselt rikkalik. Siin on kohti, mis on oluliselt mõjutanud Eesti iseseisvumist ning Vabadussõja käiku.

Tänapäeval on Kalamaja piirkond üks kiiremini arenevaid piirkondi. Elanike arv kasvab jõudsalt- ennustatakse juba lähiaastate inimeste arvu. Järjest enam tekib siia piirkonda kohvikuid ja restorane, mis saavad väga populaarseks nii kohalike kui ka väliskülaliste seas.

 

Loe lähemalt piirkonnast